kell on pool kaks öösel. ärkan kohina peale. mõtlen, et korterikaaslane läks pesema. kohin on kahtlaselt vali. tõusen püsti, lähen olukorda kontrollima. korterikaaslane ütleb, et tema arvas mind vannitoas olevat. läheme vaatama. vannitoas ei midagi, ei kedagi. teen wc ukse lahti ja olen hetkega läbimärg. wc ujub, sest loputuskasti viiv toru oli lõhkenud. riided koridoris on läbimärjad. kingad on märjad. vett purskab. kas ma juba mainisin, et mina olin läbimärg? kas ma mainisin, et ma olin just voodist tõusnud? kas ma mainisin, et vesi oli jääkülm? sukeldun siis toru juurde, mõtlen, et kuidas ma korteri vee kinni saan. siis näen seda toru sulgevat kraani. pusin... ja võit. vesi ei purska enam meeletu survega kaugustesse ja kõrgustesse. aga külm on. märg on. ja siis hakkab kuivatamisaktsioon. ja siis on juba naljakas. aga alles siis. kas ma mainisin, et vesi oli jääkülm?

I've got a twisted sense of humor, and everything amuses me.
Robert Heinlein