päevasoovitused.
mida kuulata?
the smiths - asleep.
mida vaadata?
pumpkin.
mida teha?
väikeseid veidraid vempe.
mida lugeda?
the perks of being a wallflower.
kuhu minna?
sinna, kuhu ammu pole sattunud.
Life is consciousness.
Emmet Fox
Sunday, December 23, 2012
Thursday, December 13, 2012
kunagi tegin ühe arvamusloo, mis lendas rämpsposti. nüüd tuli see uuesti välja ja mõtlesin ta siia üles riputada.
Valija rumalus
autor: vabariigi kodanik
“Suurepärane asi on demokraatia juures see, et see annab igale valijale võimaluse teha midagi rumalat.” A.M. Spander
Iga rahvas on väärt oma valitsejaid – see õudne fraas kajab kõmisedes mu kõrvus, kui ma järgnevaid ridu kirjutan. Kaks viimasel ajal Eestis kõneainet pakkunud teemat – samasooliste abielud ning riigikogulaste käitumine – sõlmusid minu jaoks omamoodi kokku hoopis USA vabariiklasest rahvaesindaja Maureen Walshi sõnavõtus, mille ta pidas Washingtoni osariigi esindajatekojas.
Walshi kõne on oma sügavalt isikliku ja ausa stiiliga üleilmses ämblikuvõrgus viirusena levinud, sest kes suudaks vastu panna, kui rahvaesindaja räägib mõistetavalt, ehedalt ja väärikalt! Walsh alustab oma sõnavõttu fraasiga “… ma olen lubanud oma südamel ja meelel juhtida end otsustes, mida ma olen teinud väga erinevais asjus, mis siin meie ees on olnud” ja rõhutab, et iga esindajal on nii õigus kui kohustus hääletada oma südametunnistuse järgi.
Walsh, kes on ema, toob näite, kuidas tema tütar koolis kiusamise ohvriks olnud kaaslase eest võitles ning võttis selle kokku järgnevalt “Ma ei ole oma lapse üle olnud kunagi uhkem, kui ta kõneles vähemuse õiguste nimel hääleka enamuse vastu. Minu jaoks lasub meil kui selle osariigi seadusandjatel kohus just seda teha.”
Kõige tähelepanuväärsem on minu jaoks aga Walshi kõne lõpp “Tänan, härra spiiker, see on kõik, mida ma tahan öelda. Tänan teid selle viisaka, imelise debati eest täna. See on olnud suurepärane.” Nii lõpetab rahvaesindaja siiralt oma kõne ühes tulikuumas vaidluses, mis puudutab teravalt võrdsusküsimusi ning põhiväärtusi, kus panused poliitikute jaoks on ülikõrged. Kujutate te seda ette tänases Eestis?
Enamgi veel – on teil viimasest paarist aastast üldse meeles mõnda, mida riigikogulased oma sõnavõttudes parlamendis öelnud on? Mina ei mäleta, ja mind peavad sõbrad veidrikuks, sest ma juhtun vabal ajal lugema ka riigikogu istungite stenogramme. Kas pole irooniline, et minu näide pärineb USA-st, kus poliitilised vaatemängud ja ületrumpamised nii tavalised on! Ometigi kadestan ma täna siin Eestis siiralt nende demokraatliku kultuuri ja rahvaesindaja võimet väljenduda selgelt, julgelt, olla teadlikult oma rollis ning austada teisi, kes selles rollis on. Ja kõige selle juures mitte unustada, milleks ta selles rollis on.
Lõpetaksin aga hoopis kõnega, mille pidas Betty Boothroyd parlamendi liikmetele, kui pani maha ameti Ühendkuningriigi alamkoja spiikrina. “Ma ütlen teile, rõõmustage oma pärandi üle, kaitske oma õigusi ja pidage alati meeles, et privileegid, mida see koda omab, on kallilt võidetud ning neid ei tohi pillavalt kasutada.”
Ma tõesti ei taha järgmistel valimistel jälle midagi rumalat teha.
Valija rumalus
autor: vabariigi kodanik
“Suurepärane asi on demokraatia juures see, et see annab igale valijale võimaluse teha midagi rumalat.” A.M. Spander
Iga rahvas on väärt oma valitsejaid – see õudne fraas kajab kõmisedes mu kõrvus, kui ma järgnevaid ridu kirjutan. Kaks viimasel ajal Eestis kõneainet pakkunud teemat – samasooliste abielud ning riigikogulaste käitumine – sõlmusid minu jaoks omamoodi kokku hoopis USA vabariiklasest rahvaesindaja Maureen Walshi sõnavõtus, mille ta pidas Washingtoni osariigi esindajatekojas.
Walshi kõne on oma sügavalt isikliku ja ausa stiiliga üleilmses ämblikuvõrgus viirusena levinud, sest kes suudaks vastu panna, kui rahvaesindaja räägib mõistetavalt, ehedalt ja väärikalt! Walsh alustab oma sõnavõttu fraasiga “… ma olen lubanud oma südamel ja meelel juhtida end otsustes, mida ma olen teinud väga erinevais asjus, mis siin meie ees on olnud” ja rõhutab, et iga esindajal on nii õigus kui kohustus hääletada oma südametunnistuse järgi.
Walsh, kes on ema, toob näite, kuidas tema tütar koolis kiusamise ohvriks olnud kaaslase eest võitles ning võttis selle kokku järgnevalt “Ma ei ole oma lapse üle olnud kunagi uhkem, kui ta kõneles vähemuse õiguste nimel hääleka enamuse vastu. Minu jaoks lasub meil kui selle osariigi seadusandjatel kohus just seda teha.”
Kõige tähelepanuväärsem on minu jaoks aga Walshi kõne lõpp “Tänan, härra spiiker, see on kõik, mida ma tahan öelda. Tänan teid selle viisaka, imelise debati eest täna. See on olnud suurepärane.” Nii lõpetab rahvaesindaja siiralt oma kõne ühes tulikuumas vaidluses, mis puudutab teravalt võrdsusküsimusi ning põhiväärtusi, kus panused poliitikute jaoks on ülikõrged. Kujutate te seda ette tänases Eestis?
Enamgi veel – on teil viimasest paarist aastast üldse meeles mõnda, mida riigikogulased oma sõnavõttudes parlamendis öelnud on? Mina ei mäleta, ja mind peavad sõbrad veidrikuks, sest ma juhtun vabal ajal lugema ka riigikogu istungite stenogramme. Kas pole irooniline, et minu näide pärineb USA-st, kus poliitilised vaatemängud ja ületrumpamised nii tavalised on! Ometigi kadestan ma täna siin Eestis siiralt nende demokraatliku kultuuri ja rahvaesindaja võimet väljenduda selgelt, julgelt, olla teadlikult oma rollis ning austada teisi, kes selles rollis on. Ja kõige selle juures mitte unustada, milleks ta selles rollis on.
Lõpetaksin aga hoopis kõnega, mille pidas Betty Boothroyd parlamendi liikmetele, kui pani maha ameti Ühendkuningriigi alamkoja spiikrina. “Ma ütlen teile, rõõmustage oma pärandi üle, kaitske oma õigusi ja pidage alati meeles, et privileegid, mida see koda omab, on kallilt võidetud ning neid ei tohi pillavalt kasutada.”
Ma tõesti ei taha järgmistel valimistel jälle midagi rumalat teha.
Subscribe to:
Posts (Atom)