"Sa kaebad selle üle et sa hüüad ja Jumal vaikib. Sa ütled, et sa oled nagu vangis ja sa kardad, et see on kui eluaegne karistus, ehkki keegi pole midagi öelnud. Mõtle siis selle üle, et sina ise oled enda üle kohtumõistja ja iseenda vangivalvur. Sina, vang, astu oma vanglast välja! Oma jahmatuseks leiad sa, et keegi ei takista sind. Reaalsus väljaspool vanglat on muidugi kohutav, aga mitte iial nii kohutav nagu sinu äng selles suletud ruumis. Astu oma esimene samm vabaduse poole, see pole raske. Järgmine samm on juba raskem, aga ära lase iial oma vangivalvuritel sinust võitu saada, nendeks on lihtsalt sinu enda hirm ja enda kõrkus".

Ingmar Bergman

...

täna ilma pikema kommentaarita.

When I read a book I seem to read it with my eyes only, but now and then I come across a passage, perhaps only a phrase, which has a meaning for me, and it becomes part of me.
W. Somerset Maugham (1874 - 1965), 'Of Human Bondage', 1915