ma olevat muutunud viimasel ajal... mitte just paremuse suunas. ma ise hmmm... seda päris hästi küll ei märka. ma tunnen end rõõmsamana ja muretsen vähem ja üldse näib elu helgem, seda küll, aga ei midagi enamat. kõiki teisi näib see häirivat. olgu, see on täielik liialdus, mitte kõiki, aga nii mõndagi.

mulle tehti tööpakkumine, aga arvatavasti ma ei saa seda kohta ATS-i tõttu ikkagi. see maagiline vanusepiir -21 aastat- et saada vanemametnikuks. hmm... ja raha kuluks ju ära.

mida veel? hommikul suutis üks telefonikõne meele mõrudaks teha. mängud, komplikatsioonid, ülemõtlemised ja ülemäärased ootused. see kõik väsitab ja ei lase keskenuda olulisele.

kliinilises oli kontrolltöö, päris hästi läks, kreegipuu suutis teha tõesti raske töö, aga see oli vähemalt huvitav. soov klinitsistiks saada süveneb jätkuvalt.

ja veel... ma ei mõtlegi, et ma olen ilus, tark ja tore. muidugi ma eksin ja teen vigu. aga ma vabandan ja üritan end muuta. andestada võiksin ise muidugi rohkem.

Most human beings have an almost infinite capacity for taking things for granted.
Aldous Huxley