siin ta nüüd on, mu mõttekäik. lühendamata ja parandamata.
---
kas eestlasel, või inimesel üldse, on võime eristada müüti reaalsusest? enne küsimuse enda juurde asumist oleks mõistlik täpsustada, millest tegelikult jutt käib. defineerides reaalsust kui tegelikkust, üritan ma selle täpsustusega mõista anda, et kui ma selleni, vähemalt veel, ei ole jõudnud, siis sellesama reaalsuse poole ma igatahes püüdlen. müüt on sellisel juhul mittetõelisus ehk väljamõeldis.
kõigepealt peaksin ma hajutama nende kahtlused, kes ei ole väga kindlad selles, et midagi, mida saaks nimetada reaalsuseks, üldse olemas on. kuna on üsna selge, et küsimusele, mille vastust juba pikemat aega nii mõnigi nimekas filosoof on otsinud, lahendust ma ühes lõigus anda ei suuda, nendin lihtsalt, et mina kuulun nende kilda, kes usuvad, ja arvavad end teadvat, et midagi reaalset ja objektiivset siiski eksisteerib.
minul isiklikult kerkib esimesena küsimus müüdi ja reaalsuse sarnasusest. tajuuuringud näitavad, et objekte aetakse tihtipeale siis segi, kui nad on millegi, näiteks värvi või kuju poolest ühte moodi. abstraktsioonidega on asi keerulisem. mis on näiteks ideede või mõttekäikude sarnasuseks, et me võiksime nad segi ajada? üks võimalik vastus – me soovime mõlemasse uskuda.
võib-olla on hoopis reaalsuse lõpu ning ebareaalsuse alguse üleminek niivõrd hägune, et piiri tõmbamine on võimatu, ning eksimine paratamatu? kui see nii on, siis saab seda ebaselgust hästi ära kasutada. seda võivad teha need, kes müüti või tõelisust (kumba parajasti rohkem vaja on) kuulutada üritavad, aga ka meie ise. nimelt näikse inimesel olevat suurepärane võime mingit ideed, mõttekäiku või ka fakti eitada, kui see ei ole koherentne tema seniste arusaamade või tõekspidamistega.
võib-olla on eestlased alati eelistanud müüti reaalsusele. kui vaadata meie rahva ajalugu ning anda hinnang sellele kui „raske periood“, siis on tõenäoline, et terve rahvus ehitas endale müütide süsteemi nägemaks maailma sellisena nagu see olema peaks, mitte on. nii võib küsimusele muidugi läheneda, kuid ma vaidleksin vastu, et sellist hinnangut on üldse võimalik anda. panna teatud ajaloosündmustele ning põhjust-tagajärg seostele külge silt “hea”, “halb”, “kurb”, “raske” on mõttetu ning ise müüte loov.
NSV Liidu, nagu iga teise okupatsiooni ajal valitses ühiskonnas kummaline olukord, kus reaalsust varjutas selle ette kardinaks ette tõmmatud müüt. nagu me kõik teame, on eestlaste puhul tegemist ühe äärmiselt targa ning nutika rahvaga (iroonia) ning me võiksime uskuda, et kõik teadsid, mis on kardina taga. mina kahtlen selles. absurdne pilt maailmast, kus kõik on rõõmsad ning õnnelikud, on jälgi jätnud tänaseni, kus inimesed eitavad mõningaid enda või oma perekonna probleeme, sest pole sünnis, et need üldse olemas on.
ebaõiglane oleks aga püstitatud probleemi uurides ajalooga piirduda, sest tänapäev annab rohkelt materjali. kas kapitalistliku ideoloogia loosungid peegeldavad reaalsust või pigem seda, mida me reaalsusena näha sooviksime? kiire majanduskasv ning arenguriigile vastav külmkappide arv saja elaniku kohta tähendavad edu ja õnne? siinkohal tsiteeriksin üht mulle armsat õppejõudu ning ütlen tema moodi rahulikult ning mõtlikult: “kurat seda teab…”.
tõstaksin esiplaanile minu jaoks ühe olulise küsimuse. kas Eesti ja eestlased on reaalselt vabad? mis annab vabaduse? kui on nii, et tõeline rahu ja vabadus tuleb vaid rahaga, siis tuleb esimesele küsimusele anda eitav vastus. kui tõeline vabadus on meie meelte ning mõtete vabadus, võiks vastus olla teistsugune, aga mitte tingimata. ühiskonnas ei ole valitsev, vähemalt veel mitte, ideede vaba vahetamine ning nende üle diskuteerimine; veel ei julge kõik meist avaldada oma arvamust ka siis, kui see erineb enamiku omast.
normaalsust ei ole mõttekas piiritleda vaid kitsalt sellega, mida näeb ja teeb enamik. kui kaks kolmandikku eestlastest elab õnnelikult või kolm neljandikku meediaväljaannetest esindab rikkaid ning ilusaid, siis see ei ole veel täielik pilt tõelisusest. olgugi mu mõte ketserlik, usun ma, et praegusel hetkel loob ajakirjandus iseend üha enam toitvat müüti sellest, milline on elu Eestis, mis on Eesti ning kes on eestlane.
pean nüüd tagasi tulema alguse juurde... kas eestlane oskab eristada müüti reaalsusest? seda peab otsustama lugeja. suutsin ma anda pildi tegelikkusest või lõin ma illusoorse kujutise? igal juhul loodan ma, et vähemalt auväärt lugeja on suuteline seda hindama.
kõigepealt peaksin ma hajutama nende kahtlused, kes ei ole väga kindlad selles, et midagi, mida saaks nimetada reaalsuseks, üldse olemas on. kuna on üsna selge, et küsimusele, mille vastust juba pikemat aega nii mõnigi nimekas filosoof on otsinud, lahendust ma ühes lõigus anda ei suuda, nendin lihtsalt, et mina kuulun nende kilda, kes usuvad, ja arvavad end teadvat, et midagi reaalset ja objektiivset siiski eksisteerib.
minul isiklikult kerkib esimesena küsimus müüdi ja reaalsuse sarnasusest. tajuuuringud näitavad, et objekte aetakse tihtipeale siis segi, kui nad on millegi, näiteks värvi või kuju poolest ühte moodi. abstraktsioonidega on asi keerulisem. mis on näiteks ideede või mõttekäikude sarnasuseks, et me võiksime nad segi ajada? üks võimalik vastus – me soovime mõlemasse uskuda.
võib-olla on hoopis reaalsuse lõpu ning ebareaalsuse alguse üleminek niivõrd hägune, et piiri tõmbamine on võimatu, ning eksimine paratamatu? kui see nii on, siis saab seda ebaselgust hästi ära kasutada. seda võivad teha need, kes müüti või tõelisust (kumba parajasti rohkem vaja on) kuulutada üritavad, aga ka meie ise. nimelt näikse inimesel olevat suurepärane võime mingit ideed, mõttekäiku või ka fakti eitada, kui see ei ole koherentne tema seniste arusaamade või tõekspidamistega.
võib-olla on eestlased alati eelistanud müüti reaalsusele. kui vaadata meie rahva ajalugu ning anda hinnang sellele kui „raske periood“, siis on tõenäoline, et terve rahvus ehitas endale müütide süsteemi nägemaks maailma sellisena nagu see olema peaks, mitte on. nii võib küsimusele muidugi läheneda, kuid ma vaidleksin vastu, et sellist hinnangut on üldse võimalik anda. panna teatud ajaloosündmustele ning põhjust-tagajärg seostele külge silt “hea”, “halb”, “kurb”, “raske” on mõttetu ning ise müüte loov.
NSV Liidu, nagu iga teise okupatsiooni ajal valitses ühiskonnas kummaline olukord, kus reaalsust varjutas selle ette kardinaks ette tõmmatud müüt. nagu me kõik teame, on eestlaste puhul tegemist ühe äärmiselt targa ning nutika rahvaga (iroonia) ning me võiksime uskuda, et kõik teadsid, mis on kardina taga. mina kahtlen selles. absurdne pilt maailmast, kus kõik on rõõmsad ning õnnelikud, on jälgi jätnud tänaseni, kus inimesed eitavad mõningaid enda või oma perekonna probleeme, sest pole sünnis, et need üldse olemas on.
ebaõiglane oleks aga püstitatud probleemi uurides ajalooga piirduda, sest tänapäev annab rohkelt materjali. kas kapitalistliku ideoloogia loosungid peegeldavad reaalsust või pigem seda, mida me reaalsusena näha sooviksime? kiire majanduskasv ning arenguriigile vastav külmkappide arv saja elaniku kohta tähendavad edu ja õnne? siinkohal tsiteeriksin üht mulle armsat õppejõudu ning ütlen tema moodi rahulikult ning mõtlikult: “kurat seda teab…”.
tõstaksin esiplaanile minu jaoks ühe olulise küsimuse. kas Eesti ja eestlased on reaalselt vabad? mis annab vabaduse? kui on nii, et tõeline rahu ja vabadus tuleb vaid rahaga, siis tuleb esimesele küsimusele anda eitav vastus. kui tõeline vabadus on meie meelte ning mõtete vabadus, võiks vastus olla teistsugune, aga mitte tingimata. ühiskonnas ei ole valitsev, vähemalt veel mitte, ideede vaba vahetamine ning nende üle diskuteerimine; veel ei julge kõik meist avaldada oma arvamust ka siis, kui see erineb enamiku omast.
normaalsust ei ole mõttekas piiritleda vaid kitsalt sellega, mida näeb ja teeb enamik. kui kaks kolmandikku eestlastest elab õnnelikult või kolm neljandikku meediaväljaannetest esindab rikkaid ning ilusaid, siis see ei ole veel täielik pilt tõelisusest. olgugi mu mõte ketserlik, usun ma, et praegusel hetkel loob ajakirjandus iseend üha enam toitvat müüti sellest, milline on elu Eestis, mis on Eesti ning kes on eestlane.
pean nüüd tagasi tulema alguse juurde... kas eestlane oskab eristada müüti reaalsusest? seda peab otsustama lugeja. suutsin ma anda pildi tegelikkusest või lõin ma illusoorse kujutise? igal juhul loodan ma, et vähemalt auväärt lugeja on suuteline seda hindama.
---
jäin teisega ise päris rahule, žürii ka. täitsa hea tunne on.
Joel: That's the movies, Ed. Try reality.
Ed: No thanks.
No comments:
Post a Comment