Sinised pähklipuud

Maapind oli mudane, õhk niiske (mõnikord udunegi) ja taevas kaetud hallide pilvedega. Puud sarnanesid üha enam veetaimedele ning kasvatasid endale juba õhujuuri. Tundus, et kõik, mis oli elus, üritas põgeneda kuivusesse, et elus ka püsida. Noored pähklipuud aia tagaservas olid närbnud ning hallitusest sinakaks muutunud. Pähkleid polnud sel aastal enam loota, aga oleme ausad, ega keegi neile eriti mõelnudki. Ainus, mida loodeti, oli vihma lõpp.

Sadu oli kestnud juba kuus kuud. Vaid mõnel päeval katkesid vihmahood mõneks tunniks, et just nagu jõudu kogunult taas alata. Viimastel nädalatel oli vihm aina tugevnenud, mistõttu kahvatud inimkogud enam majast väljuda ei tahtnud. Oodati külma ja seda, et vihm lumega asenduks. Saju lõpp näis uskumatuna.

Kuus kuud ootasid neli inimest aia keskel asuvas väikeses majakeses saju lõppu, et jälle laiali minna. Nad olid kokku tulnud, et põuast jagu saada ning vihm välja kutsuda. Nad olid õnnelikud inimesed, sest neis oli jõud, mis vihma tõi. Nad olid õnnetud inimesed, sest neil polnud jõudu sadu peatada.

Kõik neli elasid selles väikeses majas ning üritasid oma varasemaid vihmatantse tühistada, aga edutult. Nende saamatute püüdluste juures oli kõige huvitavam igaühe kindel veendumus, et just tema tõttu on häda neile kõigile kaela tulnud.

Esimene neist, Tawe, vanim, teadis, et just tema võimetu juhina ei suuda kõigi jõude koondada, et vihm lõpetada. Io, kõigist noorim, väitis, et tema väe väiksus on häda põhjuseks. Agar kurtis, et tema muremõtted takistavad teiste heal energial toimimist. Sinus, enda meelest väikene inimene, kes pole elu väärt, uskus, et jumal tahab temast nii väga lahti saada, et on valmis kogu ümbritseval maailmal uppuda laskma.

Samas tundsid nad vastutust maailma (õigemini selle kuivatamise) ees ning olid kindlad, et ei lahku enne vihma lõppu, mida ei olnud aga kusagil näha. Iga hommik kogunes seltskond majakese ette, et palvetada ning saju lõppu paluda. Lõunati kahetsesid nad rituaalselt üheskoos, et looduse ringkäiku sekkusid, ning päikese loojudes etendasid vihmatantsu tagant ettepoole. Vihmatants tagant ettepoole – saja seitsmekümne neljandat, viiendat, kuuendat korda. Palju jõuetuid vihmatantse, kõik kasutud.

Tawe, vanim, ärkas hommikuti esimesena ja äratas kaaslased, et koos vettinud murul palvust pidada. Iga päev sõnastati palve ümber, et leida õige tekst, ning iga päev kulus selleks üha rohkem aega. Lõunane kahetsemine vaheldus vormilt, olles mõnikord nukker vaikimine, teinekord häälekas hala. Tagurpidi vihmatants pimeduses oli aga päevast päeva täpselt ühesugune. Keegi neljast kaaslasest ei teadnud, miks just taoline käitumine peaks olema parim saju peatamiseks, aga midagi nad tegema ju pidid.

Ülejäänud päevad kulutasid nad oma väheste varude söömisele ning arutlemisele, kes takistab vihma lõppemist. Kindlameelselt üritas igaüks just enda süüd tõestada ning kõiki teisi nende mõtete absurdsuses veenda.

Päevad möödusid ja toidumoon vähenes. Kelder aia ääres (sarapuude keskel) oli põlvest saati vett täis. Vaid kõrgemale asetatud korvid ning kotid olid veest puutumata, kuid ometigi niiskusest läbi imbunud. Väheseks jäänud nisuvaru sahvris idanes ja viljakott kopitas kergelt. Nälg oli lähedal, vaid janu polnud karta.

Ühel päeval kutsus Tawe majaelanikud kokku ning küsis, kuidas näljamure lahendada. Võimalusi oli kaks. Nad võisid neljakesi jätkata nagu seniseni ning loota, et tagant ettepoole vihmatants mõjuma hakkab, või mõjuma ei hakka. Teine variant tähendanuks, et keegi ohverdab end päästmaks ülejäänuid. Nii otsustas grupp ühehäälselt, et heidetakse liisku ja väljuvalitu loobub oma elust lihavarude täiendamiseks.

Ühel teisel päeval heidetigi liisku. Agar võttis noa ning lõikas läbi enda veenid. Hoolikalt hoidis ta käsi savikausside kohal, et veri kaduma ei läheks. Nii ta uinus. Päevad majakeses jätkusid aga samamoodi. Nüüd oli jäänud kolm vaidlejat, igaüks kindel enda häbiväärses õnnetusetooja rollis. Kindel oli vaid see, et Agar ei võinud kurja põhjustajaks olla. Agar eksis, aga seda teadsid ülejäänud kolm niigi, sest nemad ju eksida ei saanud.

Pähklipuude sinakas toon intensiivistus. Hallituse kirme oli nüüd paksem. Mõned lehed olid puudelt langenud ja kõdunesid lompides, mille pealispinda piisad rütmiliselt peksid. Mõnikord sajuhood ikka katkesid, lastes veel maapinda tõmbuda. Tiik maja läheduses (varem kauguses) kasvas aina suuremaks ning oli juba oma mõõdult väikene järv. Kaaslased hakkasid oma rituaale majakeses pidama, vettinud murust oli saanud mudane mülgas, kuhu pahkluudeni tihtipeale sisse võis vajuda. Iga päev jätkasid nad aga hiliste õhtutundideni vaidlemist selle üle, kes rohkem süüdi.

Hea Agar oli otsa saamas, uuesti pidid elanikud kokku tulema, et raske otsus vastu võtta. Vahepeal kõlas mõte, et nii ei jäägi kedagi alles, kuid see vaigistati. Kõigi poolt, kuigi ka keerlemas oli see kõigi peades. Kuidagi tuli vihm peatada ning üritada tuli viimse võimaluseni.
Lühikese kõrre tõmbas Tawe. Hetkeks valdas kolmikut hirm. Tawe, vanim, muretses ülejäänute heaolu pärast nagu nad isegi, kuid saatus oli kõnelenud. Tawe otsustas poomise kasuks, nõnda ei olnud verekadu karta, kui surnukeha savikausile peaks vajuma nagu Agariga juhtus. Öö tuli ja Tawe langes katuselt, köis teda korstnaga ühendamas.

Päev järgnes päeval. Tawet jätkus kauaks, sööjaid oli vaid kaks, aga liisku tuli siiski veel kord heita. Sinus otsustas end uputada, aga temagi lihast ei jätkunud igaveseks. Io järas üksi viimaseid konte ja mõtles vihmast ning oma süüst. Sellest hoolimata jätkas ta rituaalide läbiviimist ning palvete lugemist kuni nõrkemiseni. Viimaseid palveid luges ta asemel, mille neli jalga vees ligunesid. Kuni surmani.Aga vihm jätkus. Sadas veel päevi, nädalaid. Ja pähklipuud sinetasid.

Life isn't fair. It's just fairer than death, that's all.
William Goldman