peale lõbu ja õudu peipsi ääres jõudsin maale, kus lõpetasin raymond quenaeau "stiiliharjutused", mis jättis sügava mulje. samuti au ja kummardus tõlkijate ees, kes säherduse keerulise ülesande endale võtsid ja minu meelest sellega hästi hakkama said. muidugi peaks originaali lugema, aga kuna prantsuse keel lähima paari aasta plaani ei kuulu, pean eestindatud versiooniga leppima.

quenaeau hääduse kirjeldamiseks kasutaksin tema enda sõnu: "teine üliekslik idee, mis veel praegugi kõlapinda leiab, on võrdusmärkide asetamine inspiratsiooni, alateadvuse kaemise ja vabaduse vahele, samuti juhuse, automatismi ja vabaduse vahele. sest see inspiratsioon, mis seisneb pimedas kuuletumises igale impulsile, on tegelikult orjalikkus. klassik, kes kirjutab tragöödia, silmas pidades mõningaid temale teada olevaid reegleid, on palju vabam kui säärane poeet, kes kirjutab seda, mis pähe tuleb, ent orjab hoopis reegleid, millest ta midagi ei tea." ja minu meelest on quenaeau vaba.

...

leelel on armas-veidrad uneharjumused.

hommikul magas ta voodis nii, et kõht padja peal, kuid käed-jalad-pea mitte.

praegu magab ta jalad võrevoodi pulkade vahelt välja tilbendamas ja nohiseb rahulolevalt.

Art is the desire of a man to express himself,

to record the reactions of his personality to the world he lives in.
Amy Lowell