ma olen täiesti teadlik, et minu netipäevik hakkab taanduma filmi- ja kirjandusülevaateks, aga see on ka üsna loomulik. minu suur ajanappusest tingitud kultuurinälg on viinud mind selleni, mis kordub igal suvel vaba hetke tekkimisel - intensiivne matk kultuurimaastikul.

ahmin endasse filme ja raamatuid, mis pidevalt ootel on olnud.

kaua see ei kesta, paari nädalaga saan suurest janust võitu ja siis neelan juba rahulikus tempos, nii kaua, kuni peale tuleb jälle muu elu, mis head raamatud öökapile kogunema paneb.

aga kahest vaadatud filmist ma lihtsalt pean rääkima.

...

"pariis, ma armastan sind"

kui kakskümmend maailmakuulsat filimitegijat tulevad kokku ja esitavad suurepäraste näitlejate abil sügavad, intensiivsed ja hingematvad lühilood, mis moodustavad täiusliku terviku, siis on põhjust soovitada!!!

...

"hotell rwanda"

film algas, mina hakkasin nutma.

film lõppes, mina lõpetasin nutmise poole tunni pärast.

lugu aust ja häbiväärsusest, vaprusest ja hirmust, maailma jõledustest ja selle keskel inimeseks jäämisest. don cheadle on mulle alati meeldinud, kuid selle osatäitmisega kogus ta nii umbes kümme astmes kaheksa plusspunkti.

My Father taught me to weigh my words carefully, and speak up only when I had something insightful to add to the proceedings, or something really funny to say. He also taught me that if I couldn’t be that kind of guy in real life, that I could earn a healthy living pretending to be that guy in the movies – particularly when paired up with a long haired stoner.
Kevin Smith