leele sai kümnekuuseks täna. mis ta siis juba teha oskab?

eile üllatas ta mind sellega, et ta ronis minu sülle, kui ma ajakirja lugesin, ja mängis nagu temagi kirjasõna uuriks. poleks telefonikõne vahele tulnud, oleks näha olnud, kas ta suudab üle kolme minuti paigal istuda.

hetkel üritab ta aga asjade kuhja tagant turvatooli välja sikutada. arvestades seda, kui pisike ta on, väärivad tema ponnistused kiitust.

muru ta enam ei karda, kuna on olnud piisavalt võimalust rohelusega tutvuda. eile oleks ta minuga hea meelega kasvõi maasikapeenrasse mürama tulnud.

täna ja mõned päevad varem on ta üritanud hetke ainult oma kahe jala abil püsti seista.

hääle tegemisega on nii, et "aaa" on peamine. veidi tuleb "õõõõ" ka, aga kaashäälikud on hetkel ainult silbi algustes. no ega ma ei arvagi, et ta peaks retoorikas juba meister olema :)

aaa, ja jonnida oskab ta ka juba päris hästi. kohe niimoodi tõeliselt jonni pärast. aga tegelikult on ta väga armas ja muss-muss. lihtsalt vanaemale meeldib teda liialt hellitada.

The reason grandparents and grandchildren get along so well

is that they have a common enemy.
Sam Levenson