käisin täna ujumas ja tundsin, et jah, seal peaks olema seljalihased. mõtlen, et mida ma pidevalt halan seljavalu pärast, kui arstid on mulle andnud konkreetsed soovitused, mida ma lihtsalt ei täida. võib-olla peaksin tõesti loobuma igasuguste raskete asjade vedamisest, kandmisest, tõstmisest. võib-olla peaksin vähem laua taga istuma. aga tõesti ma ei leia iga päev 30 minutit selgroogu ümbritsevate lihaste arendamiseks spetsharjutuste abil ja ma ei leia iga nädal kahte korda, et ujumas käia ja kahte korda, et jõusaalis käia. arvestades, et ma tahan ise jalgrattaga sõita, siis mul kuluks paljalt spordile ca kümme tundi nädalas. yeah, right! just täpselt nii palju mul aega spordiga tegelemiseks ongi.
...
praegu läheb kogu aeg emotsioonide ja motivatsioonide psühhobioloogiale, narkoloogiale, õiguspsühholoogiale ja oma töö kaitsmiseks valmistumisele. lõpueksamist ma ei räägigi. arrrhgg.
...
tahaksin millalgi puhata ka. aga millal? kui elus on ebakindlus ja sa ei saa jägnevat paari nädalat planeeridagi, siis mida sa räägid lõõgastumisest või reisimiset või sõpradega kohtumisest või aja maha võtmisest.
Time is that quality of nature which keeps events
from happening all at once.
Lately it doesn't seem to be working.
1 comment:
Ma tean seda tunnet, seda mul-ei-ole-aega-isegi-mõelda. Õnneks mul nüüd see peaaegu läbi, ainult kaitsmine veel. Aga raske on selle ratta pealt ikkagi maha hüpata, muudkui võtaks ainult tegevusi juurde, sest tekib juba hirm, et mis siis, kui ühel hetkel on igav. Ma ei mäletagi ausalt öeldes enam, mida igavus tähendab.
Post a Comment