Täna öösel ajasin jumalaga juttu. Päris sisukas vestlus oli. Rääkisime kõigest: elust ja maast ja ilmast, temast ja minust. Eriti rääkisime temast. Ma küsisin, miks ta on. Mis tema mõte on? Ta oli hämmeldunud, sest keegi ei olnud varem seda tema käest küsinud. Ta oleks mulle hea meelega öelnud, mis on minu mõte; küllap oli tal stampvastus valmis. Aga näe! Mina küsisin hoopis midagi muud. Ta mõtles veidi ja vastas mulle, aga enne nõudis, et see vestlus nelja silma vahele jääks. Noh... õigemini kahe silma vahele, sest tema oma silmi ei näidanud. Vastas siis.

Tegelikult tema vastus mind ei rahuldanud. Ma lihtsalt ei mõistnud seda. Küllap ta ise mõistis. Ma vähemalt loodan seda, sest tule taevas appi!, ta on ikkagi jumal. Küllap ta tahtis mind aidata, küllap seda tegigi. Ma pean nüüd lihtsalt tema jutu üle veidi juurdlema.

Miks ma räägin vestlusest jumalaga, kui ma selle sisu ei avalda? Nii freaky on öelda “Ma olen jumalaga rääkinud”? Seda ka, aga mitte see pole peamine. Ma arvan lihtsalt, et inimesed peaksid jumalaga rääkima. Nemad ise. Mitte läbi raamatu, mitte läbi preestri või papi.

Raamatud on toredad asjad, mulle nad väga meeldivad, kuid neil on üks probleem... nad on piiratud. Lehekülgede arvu poolest ka, aga peamiselt seetõttu, et sõnad on ebatäiuslikud, kitsad. Keel ei anna võimalusi edastada mõtteid ja tundeid nende täiuses.

Papid on toredad mehed; ma tunnen küll vähe usutegelasi, aga üldiselt suhtun neisse ikka sümpaatiaga. Aga nendega on seesama piiratuse probleem. Ma usun, et nad suhtlevad jumalaga väga isklikul tasemel ja nende vestlused sellega või millega, millese nad usuvad, on sisukad. Kuid need on jutuajamised läbi nende oma maailmapildi. Mina tahan jumalat ise aduda, oma info algallikalt saada.

Rääkida, et ‘hangin jumalalt infot’ võib tunduda külm, kõle, mõnitav ja teotav, aga nii see ju on. Selles ei ole midagi müstilist, ka jumalas pole. Või siis vastupidi, kui kellelegi meeldib mõelda jumalast kui millestki suurest, peaks ta mõtlema kõigest kui suurest ja võimsast. Saladuslik ja tähtis on kas kõik või mitte midagi.

Miks üldse jumalaga jutuajamisse laskuda? Ma arvan, et tal on, mida öelda, ja tahe midagi öelda... see on tema olemuses. Tegelikult nüüd ma avaldasin ka tükikese meievahelise vestluse sisust. Jumal ongi osalt sellepärast, et meile midagi teatada, et meil oleks kedagi kuulda võtta. Aga mitte ainult sellepärast!

Tegelikult pean ma end kohe parandama, sest rääkida jumalaga rääkimisest on väga lihtsustatud. Jumal ei ütle, jumal ei sõna, jumal ei lausu, vaid jumal annab teada, annab edasi mõtet, ideed.

Pean veel mainima, et jumal on väga vanamoeline, väga konservatiivne. Mulle see isegi meeldib. Olen noor ja liberaal, aga jumala põhimõttekindlus on sellest üle. On minust üle.

Mulle meeldib, et ta üle on. Ma tajun, et kui tema ei oleks, siis ei pruugiks keegi olla. Ülbe ja üleolev vaateviis mul. Tean. Samas on hea tunda, et kui sa võid kõiges ja kõigis eksida ning ka pettuda, siis jumala üleolekus võib alati kindel olla.

Kõige naljakam on see, et ma olen n.ö ateist. Ma ei ole kindel, kas tänapäeval on mõistlik inimesi jagada katoliiklasteks, hindudeks, budistideks ja kelleks kõigeks veel. Ehk siis, ma tunnen, et ma pole usklik, aga tunnen, et olen uskuja. Kuidas end siis nimetada? Nimetus pole tähtis, olemus on, aga katalogiseerivad-kategoriseerivad inimesed naudivad sildistamist. Jumal vist nii ei tee. Ma rõhutan... VIST. Ma tegelikult ju ei tea. Me ei ole sellest veel rääkinud. Küllap kunagi hiljem...

I respect faith, but doubt is what gets you an education.
Wilson Mizner