heietava kirjelduse sellest, kuidas möödus mu vihmane jaanipäev, jätan olemata. see oleks liig kohustuslikku laadi. seda kohustuslikkust on siin ilmas niigi palju.
...
lõpetasin täna õnnepalu "flandria päeviku". olin ebatavaliselt palju selles sees. seda juhtub harva, et ei taha raamatut üldse käest panna. aga see on alati valiku koht. ka siis, kui näib, et lugemata jätmine näib vaid võimatus olevat.
ma veidi kõhklesin enne lugema asumist. mul pole emaga, kes soovitajaks oli, kuigi sarnane maitse. või võib-olla on ka. selles mõttes, et on üksikuid eredaid kirjanduslikke elamusi, mille kogemist jagada saame, kuna neil mingigi ühisosa olemas on. ühisosaks on see teos. elamus on nii või teisiti erinev.
...
hea raamatu tunnus on see, et peale selle lugemist valin ma vähem sõnu. ma olen iseendaga rohkem kontaktis. seega hea kirjutis avab avab mind rohkem mulle endale ja teistele. kas see on kirjaniku julgustav eeskuju?
Sooner or later
2 comments:
Tõnu Õnnepalu tekstides on see miski, mis lugeja sinna sisse tõmbab, mingi lummus, mingi ausus, mingi aura... Soovitan sul tema asju veel lugeda, Emil Tode nime all kirjutatud asju muidugi ka.
Jah - lummus. Kui "Flandria päevik" läbi sai, lugesin ühe hoobiga "Piiririigi" läbi. Oskad midagi soovitada?
Post a Comment