kunagi tegin ühe arvamusloo, mis lendas rämpsposti. nüüd tuli see uuesti välja ja mõtlesin ta siia üles riputada.
Valija rumalus
autor: vabariigi kodanik
“Suurepärane asi on demokraatia juures see,
et see annab igale valijale võimaluse teha midagi rumalat.”
A.M. Spander
Iga rahvas on väärt oma valitsejaid – see õudne fraas kajab kõmisedes mu kõrvus, kui
ma järgnevaid ridu kirjutan.
Kaks viimasel ajal Eestis kõneainet pakkunud teemat – samasooliste abielud ning
riigikogulaste käitumine – sõlmusid minu jaoks omamoodi kokku hoopis USA
vabariiklasest rahvaesindaja Maureen Walshi sõnavõtus, mille ta pidas Washingtoni
osariigi esindajatekojas.
Walshi kõne on oma sügavalt isikliku ja ausa stiiliga
üleilmses ämblikuvõrgus viirusena levinud, sest kes suudaks vastu panna, kui
rahvaesindaja räägib mõistetavalt, ehedalt ja väärikalt!
Walsh alustab oma sõnavõttu fraasiga “… ma olen lubanud oma südamel ja meelel
juhtida end otsustes, mida ma olen teinud väga erinevais asjus, mis siin meie ees
on olnud” ja rõhutab, et iga esindajal on nii õigus kui kohustus hääletada oma
südametunnistuse järgi.
Walsh, kes on ema, toob näite, kuidas tema tütar koolis
kiusamise ohvriks olnud kaaslase eest võitles ning võttis selle kokku järgnevalt “Ma
ei ole oma lapse üle olnud kunagi uhkem, kui ta kõneles vähemuse õiguste nimel
hääleka enamuse vastu. Minu jaoks lasub meil kui selle osariigi seadusandjatel kohus
just seda teha.”
Kõige tähelepanuväärsem on minu jaoks aga Walshi kõne lõpp “Tänan, härra spiiker,
see on kõik, mida ma tahan öelda. Tänan teid selle viisaka, imelise debati eest
täna. See on olnud suurepärane.” Nii lõpetab rahvaesindaja siiralt oma kõne ühes
tulikuumas vaidluses, mis puudutab teravalt võrdsusküsimusi ning põhiväärtusi, kus
panused poliitikute jaoks on ülikõrged. Kujutate te seda ette tänases Eestis?
Enamgi veel – on teil viimasest paarist aastast üldse meeles mõnda, mida
riigikogulased oma sõnavõttudes parlamendis öelnud on? Mina ei mäleta, ja mind
peavad sõbrad veidrikuks, sest ma juhtun vabal ajal lugema ka riigikogu istungite
stenogramme.
Kas pole irooniline, et minu näide pärineb USA-st, kus poliitilised vaatemängud ja
ületrumpamised nii tavalised on! Ometigi kadestan ma täna siin Eestis siiralt nende
demokraatliku kultuuri ja rahvaesindaja võimet väljenduda selgelt, julgelt, olla
teadlikult oma rollis ning austada teisi, kes selles rollis on. Ja kõige selle juures mitte
unustada, milleks ta selles rollis on.
Lõpetaksin aga hoopis kõnega, mille pidas Betty Boothroyd parlamendi liikmetele,
kui pani maha ameti Ühendkuningriigi alamkoja spiikrina. “Ma ütlen teile,
rõõmustage oma pärandi üle, kaitske oma õigusi ja pidage alati meeles, et privileegid,
mida see koda omab, on kallilt võidetud ning neid ei tohi pillavalt kasutada.”
Ma tõesti ei taha järgmistel valimistel jälle midagi rumalat teha.